2020. aasta seisuga leitud ja säilitamiseks võetud populatsioonid:
- Vormsi (suured maakanad). Algkarja pidasid Alfred Soeson ning Lehti Kuiv.
- Keedika (suured maakanad, karjas oli ka uuemaid tõukanu). Kanad toodi mitmest erinevast kohast. 2012. aasta sügisel said Läänemaa Keedika kanadest meediastaarid, kui üks kana veel novembrikuus pojad välja haududa otsustas. Esialgsed uurimised tehtud, kasutati Keedika kukke kolme viimase Vormsi kana päästmiseks. Suvel 2013 hautati Keedika kuke abil edukalt välja Vormsi kanade tibud.
- Lõo (väikesed ja suured maakanad)
- Liivi (suured maakanad)
- Reola lähedal ja mujal Virumaal (väikesed maakanad)
- Viru (mõned üksikud)
Vormsi
Aastal 2005–2006 uuriti 10 Vormsi saarelt leitud väljanägemise järgi vanatüübilist kana. Neist vanatüübilisteks osutus 7. Selliseid kanu oli Vormsil 1940. aastatest peetud. Kanasid uuris Aura Koivisto ja pildistas Risto Sousa. 2012. aasta sügiseks oli ainult kolm kana alles jäänud.
2013. aasta suvel paaritati kanu Keedika kukega ja nende järglaste säilitajaks sai Imbi Jäetma Kuusalu vallas Sae talus. Tänaseks leidub neid juba mitmes säilituskarjas.
https://docs.google.com/document/d/13BqbsmKq6Ss-Yn3VBTGhOOzfrgvsM6YC7oKd2OR-6do/edit?usp=sharing
Lõo
Lõo maakanadest teatati MTÜ Maadjasele 29.07.2016.
Leitud karjas oli nii väikseid kui ka suuri maakanu. Kanad olid erivärvilised. Karjas polnud halle maakanu ehk “käomustriga” kanu. Kanad elasid vabalt ning olid aastaringselt väljas. Õues oli suur elupuu ja mitmeid õunapuid, mille otsas kanad magasid. Karjas oli algselt üks habemega ja põsekarvadega kukk, kes polnud maakana populatsiooni osa. Selle järeltulijad, maakana ristandid, olid selgesti eristatavad.
Lõo suurtel maakanadel on kääbusgeen ja nende järglaste seast on osad kääbuskasvu. Tiukrid enam suuri maakanu ei anna.
Keedika
Keedika külla tulid kanad aastal 2002 Taebla külast.
Liivimaa maakanad
Ute Wohlrab on kirjutanud: „Ei ole enam palju iludusi järgi, nende koht Liivimaa taludes on tühi, asendanud kas peenarde või tühjusega. Liivimaa talukanad, kes vanasti siblisid, kaagutasid ja oma tibudega ringi jalutasid, on kadunud. Nad olid värvilised, ilusad, omapärased. Iga küla uhkus. Munesid hiigelsuuri beežikaid mune, mille kollane oli üle kõige ja värvis nii pannkoogid kui ka tordipõhja kuldseks.“
Ute Wohlrab on inimene, kes pakkus Liivimaa maakanadele tuleviku. Tänu tema leitud üksikutele ja väikestele populatsioonidele saame täna rääkida Liivimaa populatsiooni maakanast.
Aastaid oli tema ainus, kes pühendunult säilitas neid imelisi linde. Olude sunnil lahkus Ute 2021. aasta sügisel Saksamaale. Saaremaast sai Liivimaa kanade uus põhiline säilituskoht.
Hävinud populatsioonid
MTÜ Maadjas on leidnud mitmeid väikeseid populatsioone ja üksikuid maakanu, keda säilitamiseks võtta ei olnud võimalik (näiteks Ähijärvelt ja Lalli külast).
- Maakanad toodi Lalli külla Palukülast ja Laukülast 1980-ndatel. Raplamaa. Kogu kari hävis kiskja rünnaku läbi. Lalli küla kanad olid Palukülast, Lallist ning Laukülast võetud.
- Karula rahvuspargi Ähijärve maakanad avastati 14.03.2015. Karjas olid ainult mõned maakanad, ülejäänud olid uuemad kanad. Kanasid oli raske karjast eraldada, säilitamiseks neid ei võetud.