Julius Aamisepa kirjeldus (1917)
Eesti tuntud põllumajandustegelase Julius Aamisepa kirjeldus 1917. aastast.
„Keha kuju ja suuruse poolest on wana Eesti maakana wäikene ning sale, täie, laia ja sügava rinnaga, pea väikene ja ümargune, mida harilikult madal lehthari ehib, mis kukel püsti, aga kanal püsti ehk vähe longus seisab. Kõrvalapid on temal sinakaswalged, tihti punase randiga ehk palistusega, wõi on jälle punaseid soonekesi täis. Siledad sarwe, ihu ehk tahwlikarwa sinakad jalad. Enamkorda on maatõugu kanadel ikka väikene tutikene kuklas. Saba suur ja lai, kuke mõõksuled on pikad ja suured.“ (Aamisepp, 1917, lk 35–36)
„Sulgede wärwi poolest on neid mitmekarwalisi, aga kõige rohkem leidub kahe sulekirjaga kanu ja nimelt: 1) hõbe- ja 2) kullakaelalisi.” (Aamisepp, 1917, lk 36)
„Hõbekaelalistel on kaela wõi laka suled walkjad õlekarwalise, wähese kollaka läikega, millede peal ka mustad jooned ja täpid on. Tiiwa hoosuled on ka enamkordadel walkjad, hõbekarwalised. Muud keha katawad musta ja hallikirju suled, millede jooned kaunis korralikud on. Tagumine kehaosa on tumedam ja siin ei ole sulekiri mitte nii selge. Kullakaelalised on hõbekaelalistega sarnased, ainult walkja sulekirja asemel on neil kullakarwa kollane.“ (Aamisepp, 1917, lk 36)
„Peale seda leidub ka walgeid, musti ja muukarwalisi maatõugu kanu, aga arwu poolest wähem. Selle juures peab weel tähendama, et kaela- ja niude sabasulgi kaunis palju on. Oma keha kuju poolest on nad munejate kanade tüüpusest. [—] Hoolitsemise puudusel, nõndasama ka weresugulaste isekeskis paaritamise tõttu on nad wäikeseks jäänud, mida korraliku pidamise ja kaswatamise juures wõib kõrwaldada.“ (Aamisepp, 1917, lk 36)
Üsna sarnane maakana kirjeldus avaldati 1916. aasta Tallinna Teatajas: „Neid on peaasjalikult kahesuguse kirjaga wõi kahte karwa: ühed on halli- wõi mustakirju sulgedega, kuna kaela walkjad suled katavad; teistel on keha kollaste ja mustakirju sulgedega kaetud ning kaelasuled on kullakarwa kollased. Kaswu poolest kerged kanad, wäheldase lehtharjaga, sarwe ehk ihukarwa sulgedeta jalad, kõrwalapid punakaswalged. [—] Peaaegu kõigil maatõugu kanadel on õige wäikene, tähelepanemist ärataw tutt. Kuked on kanadega ühte karwa.” (Eesti maakana Tallinna Eesti näitusel, 1916, lk 2).
Samamoodi on maakana ka 1922. aastal ajalehes Kaja kirjeldatud (Kanakaswatusest Eestis, lk 7).
Jaan Utno kirjeldus (1927)
Agronoom Jaan Utno on 1927. aastal ajakirjas Naiste Hääl maakana järgnevalt kirjeldanud.
„Eesti maakanal on lihtne wäike hari, tihti rohkem segatutel kahe kolme kordne. Lõpused on wäikesed, kõrwalapid walged, läbi põimitud punaste weresoontega. Osa maakanadel on peas wäike tutike, kuid on neid ka ilma selleta, mispärast tutti ainuüksi ilmaski maakana tunnusmärgiks ei saa pidada. Kaelasuled on heledamad kui muul kehal, harilikult walkjad hõbeda karwa ehk ka kollakad kullakarwa. Kehasulgede wärw on enamail juhtumisil kollakas hall, sarnanedes sellepoolest põldpüü karwa itaaliale, kuid heledam wiimasest ja sarwe karwa jalgade ja noka wärwiga. Wälimuselt jätab ta oma ilusa ühtlase wärwi, arenenud rinna ja tahapoole laienewa kehaga wäga elegantse munakana ilme. Maakana kuulub munejate kanade liiki.“ (Utno, 1927, lk 120)
Põldpüü karva itaalia all peab Utno silmas põldpüüvärvilist itaalia leghorni, kellega maakana välimikult sarnanevat.
Robert Poola kirjeldus (1930, lk 62–63)
Linnukasvatuse eriteadlane Robert Poola kirjeldas maakana 1930. aasta veebruarikuu Karjamajanduses. Maakana oli R. Poola kirjelduse järgi väikese ja saleda kehaga. Leidus nii hõbe- ja kullakaelalisi kui ka hallitriibulise sulevammusega kanasid. Tihtipeale oli neil tutt kuklas, aga oli ka ilma tutita linde. Üldiselt oli maakana keskmise suurusega saleda munakana tüüpi, värvi poolest väga kirju.
Vanu postkaarte, pilte ja maale
Fotodel pole alati maakanad.