Eesti maakana säilitamise vajalikkusele hakati tähelepanu juhtima juba vabariigi sünni eel. Julius Aamisepp kirjutas 1917. aastal järgnevalt:
„Lõpuks tahan tähendada, et meie kohus on Eesti maakana täielise wäljasuremise ja üleüldise weresegamise eest hoida, sest ta on selle töö ja waewa wäärt. Neid puudusi mis temal on, wõime mõne sugupõlwe jooksul sihikindla wäljawaliku ja otstarbekohase paaritamise teel kõrwaldada. Kahjuks pole meil weel niisugust seltskondlist asutust, kus meie maakana parandamise eest hoolt saaks kantud. Selle raamatu kirjutaja wõttis nõuks Eesti maakana parandamist ette wõtta, milleks ka algust sai tehtud, aga sõja algul pidin töö pooleli jätma. Kui tulewikus elu ja terwit, siis kawatsen sellel alal edasi töötada. Kui kellegil peaks meie maakanu müügi jaoks olema, siis olen walmis peale sõja lõppu neid ostma. Sellepärast palun igaühte selleks kaasa aidata, et Eesti maakana alalhoidmine ja parandamine tulewikus wõiks edeneda.“ (Aamisepp, 1917)
Saaremaa uurimisreis (1927)
Maakanasid uurisid 1927. aastal Saaremaal Eesti Linnukasvatajate Seltsi instruktor Robert Poola ja kohalik linnukasvataja A. Punab. Ligi nädala kestnud ringreisi jooksul sõideti läbi 300 kilomeetrit ja 200 erinevat majapidamist. Selgus, et “Saaremaa maakana on igal pool hallitriibuline, lehtharjaga ja enamasti tutiga, jalad ja nokk ihu ehk sarwe karwa, munad kollakad.” Uurimisreisil leiti igast kihelkonnast üksikutest majapidamistest ka Plimutroki ja Leghorni tõugu kanasid. Maakanu olevat üldiselt vaid 3–5 tükki talu kohta peetud, kuna Leghorne märksa suuremates karjades kasvatati. Mõnedes taludes häbeneti maakanu kui “kribu-krabu” instruktorile näitamast. Tüübilisemad kanad osteti ära ning osa viidi Tartusse linnunäitusele. (Saaremaa kana. Uurimisreis kanade juure, 1927, lk 3)
Mustjalas oli maakana kuld-uaiendottidega segatud, Sõrves leidus hallitriibuliste maakanade kõrval ka hõbekaelalisi. Kullakaelalisi leidus Saaremaal vähe. Üldiselt oli R. Poola sõnutsi eesti maakana Saaremaal üsna levinud. (Maakana uurimisest Saaremaal, 1927, lk 346)
8 lindu paigutati R. Poola juurde sugulavasse (Maakana uurimine, 1928, lk 234).
Uurimine Peipsi juures (1929)
1929. aasta suvel uurisid maakana instruktorid Robert Poola ja J. Kivistik. Käidi Peipsi ja Võrtsjärve ümbruses. Kõige rohkem leiti maakanasid Võõpsu ümbruskonnas, eriti Mikitamäe külas. Üldjuhul olevat maakana juba teiste tõugudega segunenud. (Maakana uurimine, 1930, lk 39)
Leitud maatõugu kuked olid kõik hõbedakaelalised ja hallitriibulised, kanad olid aga eriilmelisemad: leidus nii kulla- kui hõbedakaelalisi, tutiga kui ilma tutita. (Maakana uurimine, 1930, lk 39)