Maakana omadused

Muna

Erinevates 20. sajandi algupoolest pärinevates allikates arvatakse maakana munevuseks alates 60 kuni 150 munani aastas. Üldiselt võib väita, et kehvema toitmise ja hoole korral munes maakana alla 100 muna, parema pidamise korral 120–150 muna/a. Talvist munevust kirjeldati üsna vastandlikult. Julius Aamisepp väitis 1917. aastal, et “Külmal ajal [–] ei mune nad mitte”, kuna teistes allikates on maakana nimelt heaks talviseks munejaks peetud.

J. Aamisepa sõnul hakkas eesti maakana “läbistikku 5½–6 kuu wanuselt munema”.

Munakoore värv oli kas kollakas (Saaremaa kana. Uurimisreis kanade juure, 1927) või valge (Eesti maakana Tallinna Eesti näitusel, 1916).

Munade kaal oli erinevate allikate järgi 38–57 grammi. Kultuurtõugu kanade munadega võrreldes olid need pigem väikesed või keskmise suurusega.

Liha

Julius Aamisepp kirjutas, et „liha ei ole neil mitte palju, aga see on õige maitsew ja hea”. Maakana oli saleda munakana tüüpi ja liha sai temalt vähe.

Muud omadused

J. Aamisepp on kirjutanud, et “Loomu poolest on nad wäga elawadwilkad, mispärast neid kitsas ruumis raske on pidada. Toitu tarwitawad nad inimeste käest wõrdlemisi wäga wähe, sest Eesti maakana on hea toiduotsija ja siblija. Halwa elutingimistega ja külma kliimaga on nad äraharjunud, mis põhjal neid õigusega wõib wähenõudlikudeks kanadeks nimetada.”

Paljudes ajalooallikates kirjeldatakse eesti maakana eelkõige kui väga head haudujat, kes oma tibud hoolsasti üles kasvatab.