Eesti maakana on Eesti loodusoludega kohastunud aretamata põliskana.
Maakana tõulisest päritolust olulisemad on temale iseloomulikud omadused: tugev haudeinstinkt, elujõulisus-vastupidavus, erksus, hea lennuvõime ja vähenõudlikkus.
Siiski on maakana oluliseks tunnusjooneks ka tema välimik: mida vähem välimikus kultuur- ehk aretatud tõugudega sarnasusi leidub, seda puhtam maakana tõenäoliselt on. Teatavad sarnasused kultuurtõugudega on lubatud, sest sarnasus võib juhuslik olla ega pruugi kultuurtõuga segunemisele viidata.
On põhjust arvata, et Eestis on praegugi maakanade järglasi rohkem, kui teada olevad populatsioonid ja nende säilitatavad järglased.
Peamised eesti maakana leiukohad on Vormsi (2005), Keedika (2012) ja Lõo (2016).
Jaotus
Maakanu võib jaotada kaheks: suurteks ja väikesteks. Väikseid maakanu kutsutakse tiukriteks, harvem ka pärlkanadeks – osadel on pärle meenutav muster.
Vormsi-Keedika populatsiooni liini maakanad on kõik suuremat kasvu, Lõo maakanad aga enamasti väikesed. Tiukrite leiukohtadeks ongi Lõo ja Viru. Viru liini tiukrid on Lõo tiukritest veel väiksemad.
Meie naaberriikidest leidub kääbuskanu Rootsis, aga mitte Soomes.
Soome ja Rootsi maakanadega saab tutvuda järgnevatel lehtedel:
- Soome maakanad (otsingusõnana kasutada: maatiaiskana, vaata ka Facebookis Eläköön maatiaiskana!)
- Rootsi maakanad (otsingusõnad: svenska allmogehöns, lantrashöns)
Ka Islandil ja Venemaal Karjalas on meie maakanadega sarnaseid maakanu.
Esitlus tiukritest: