Eesti maakana on Eesti loodusoludega kohastunud aretamata põliskana.
Maakana tõulisest päritolust olulisemad on temale iseloomulikud omadused: tugev haudeinstinkt, elujõulisus-vastupidavus, erksus, hea lennuvõime ja vähenõudlikkus.
Mida vähem maakana välimikus kultuur- ehk aretatud tõugudega sarnasusi leidub, seda puhtam maakana tõenäoliselt on.
On põhjust arvata, et Eestis on praegugi maakanade järglasi rohkem, kui teada olevad populatsioonid ja nende säilitatavad järglased.
Peamised eesti maakana leiukohad on Vormsi (2005), Keedika (2012) ja Lõo (2016).
Maakanu võib jaotada kaheks: suurteks ja väikesteks. Väikseid maakanu kutsutakse tiukriteks, harvem ka pärlkanadeks – osal on pärle meenutav muster.
Vormsi-Keedika, Liivi ja Härmä populatsiooni liini maakanad on kõik suuremat kasvu. Suured maakanad kaaluvad keskmiselt 1,8 kg ning maatõugu kuked 2,4 kg. Säilitamisele on võetud ka Lõo, Viru ja Võru tiukripopulatsioonid. Tiukrikanad kaaluvad keskmiselt 0,9 kg ning tiukrikuked 1,2 kg. 1896. aastal hinnati eesti maakana kaal 1,4-2,3 kg peale (Kampmann, M. 1896, lk 29. Kanade pidamine sissetulekute suurenduseks. Viljandi: H. Leokese raamatukauplus).
Vormsi-Keedika populatsiooni kanade sulestik on tihti kirju, hall või must. Mõnikord sarnaneb see
bankiva kana sulestikuga. Esineb pärlmustrit, pruuni, kollast ja valget värvi; mõne valge kana sulestik
on tumeda varjundiga. Nende keha on kompaktne ja ümarjas, jalad madalad. Pea on väike. On nii
liht- kui roosharjaga kanu. Saba on püstine ja lai. Silmad on oranžid või mustad. Jalad on helekollased,
kollakasmustad või valkjad. Osa kanu on sulisjalgsed ning osal on kollakad jalad, mis tuleb tõenäoliselt leghornidega segunemisest.
Maakanade jalgade kollakaks värvumist leghornidega paaritamisel märgati juba 20. sajandi algul
(Neumann, 1923b).
Lõo populatsiooni kanad on kergemad ja peenikesemad kui Vormsi-Keedika populatsiooni kanad.
Enamasti on neil sinakad jalad ning peaaegu alati on kanadel must sabaots. Kõik Lõo populatsiooni
kanad on lihtharjaga. Kõrvalapid on tihti punased, mõnikord valge varjundiga. Keha põhivärv on
tavaliselt ühtlaselt helepruun. Nokk on valkjas või luuvärvi. Kaelus on tihti kas mustatriibuline ja valge
või tumekuldse-oranži ja mustade triipude segu.
Meie naaberriikidest leidub kääbuskanu Rootsis, aga mitte Soomes.
Soome ja Rootsi maakanadega saab tutvuda järgnevatel lehtedel:
- Soome maakanad (otsingusõnana kasutada: maatiaiskana, vaata ka Facebookis Eläköön maatiaiskana!)
- Rootsi maakanad (otsingusõnad: svenska allmogehöns, lantrashöns)
Ka Islandil ja Venemaal Karjalas on meie maakanadega sarnaseid maakanu.
Esitlus tiukritest: