Kuidas meie esivanemad kanu pidasid
20. sajandi alguskümnenditeni olid kanad muude loomade kõrval talupidamises teisejärgulise tähtsusega; neid peeti ainult oma pere tarbeks. Talvel hoiti linde veistega ühes ruumis ning söögipoolist muretsesid kanad üldiselt ise, iseäranis suvel. (Muuga, 1991, lk 28)
Pisut ilukirjanduslikku kirjeldust
Teatava ettekujutuse 20. sajandi esimese poole kanapidamise kohta annab 1940. aasta käsiraamatus „Kanakasvatus talus“ leiduv alljärgnev kirjeldus.
“Soojas ja niiskes lehmalaudas hiilivad jämedad varjud, aralt ja hirmunult, sest valgust on vähe ja varjudel õigust eluruumile veel vähem. Need on kanad. Paljud nendest on siin juba hiilinud viis-kuus talve ning jäänud juba vanusest üpris nõdraks. Nad on põlvest põlve järjest enam sugulased omavahel ja palju värve võib leida nende kohevast sulekuuest: musta, valget, pruuni ja punast.”
“Kanal on kanasilmad. Lõunatunniga saabuv talvehämarus paneb teda kiirustama, et kuidagi veel jõuda üles õrreroovikule. Öö on väga pikk ja kulub palju tunde enne, kui perenaine tuleb laternaga lauta vaatama lehmi. Nälg on näpistamas tukkuva linnukese kõhtu. Aga nüüdki võib ta vaid vaikselt häälitseda ja alles pika ootamise peale hakkab laudaaknast niipalju valgust immitsema, et ta usub hüpata maha ja vaadata aralt ringi. Aralt, sest lehm võib väetikese tallata sõnnikusse ja talitajagi tõmmata jalaga, kui juhtub jääma ette. Eriti pärast seda, kui öösel sõimeserval tukkudes on midagi kaotatud söödapõhule. Niisugune on kanakarja päeva algus, mis saabub igapäevase toidu otsimise muredega. Nokitakse lehmade toidukünas, otsitakse ülejäänud krõbukesi, puhastatakse seamolli uurdeid ja siblitakse sõnnikus, lootuses leida ikkagi midagi tublimat, kui ongi uuesti õhtu.”
“Mõnes säärases kohas nagu paistakski pererahva heldust: päevast päeva seisab kanadel ees naelakast täis kaeru või masinaalust praakvilja. Aga ikkagi muna ei tule.” (Paglant, Priks ja Talts, 1940)