Ivar Eensoo / www.saaremaamarditalu.ee
Olles mõni aasta vana talu omanik Saaremaal, tajusin, et selleks, et talu maid korras hoida, on vaja kas traktorit või lambaid. Puht juhuslikult sattusin internetis ühe kena kihnu maalamaba kodulehe peale. Armastus esimesest silmapilgust! Kes siis veel paremini sobiks vana rehimaja juurde, kui meie põlised, oma maalambad. Jagades aga, oma elu Saaremaa ja pealinna vahel, oli tunne, et praegu endale lambaid lubada ei saa. Iga asi oma õigel ajal. Seitse aastat unistamist ja igatsemist ja õige aeg tuli 2016 aasta sügisel, kui tallu saabusid neli esimest kihnu maalammast.
Kui on põlised maalamabad, peavad ju olema ka põlised maakanad. Jälle unistamist ja igatsemist. Eelkõige seepärast, et talus oli üks laut ja kanu talvel külmlaudas ju ei pea. Õige aeg saabus tänu koroonale, aasta oli 2020. Oli aega, oli võimalust, sai soetatud vana palkhoone ja vaikselt hakkasid ka kanad tulema.
Kohe sain tuttavaks meie „kullafondi“ Imbi, Külli ja Piiaga. Nendelt ka minu esimesed tibud tulid.
Nii nagu maalamaba puhul, on ka maakana puhul mu missiooniks säilitamine ja teadlik aretamine ehk õigemini, teadlike valikute tegemine. Ja kindlasti populariseerimine.
Sinisest lehmast aga unistan veel edasi…..
Anni Trump
Mina olin päris pisike punn, kui sibasin maal talus ringi, otsisin vanaema naabrinaise kanalast peidetud mune ja tegin tibudele keedumuna söögiks, lüpsin lehmi ja ratsutasin hobustega. Elanud olin ma aga alati pealinnas – mingil hetkel nooruses köitsid
linnatuled plikatirtsu rohkem.
Esimese lapse sünniga hakkasid meil abikaasaga mõlemil mõtted tasapisi maamaja poole triivima. Oma kodust metsade vahel sai meie unistus. Kui sündis teine laps, siis teadsime, millist elu soovime temale pakkuda ning nagu tellitult, leidsime imekauni talu, mis oli tuhandeid kordi imelisem, kui unistadagi julgesime. Peatselt kolisimegi värskete omanikena, südamed säramas, uude koju sisse!
Esmalt võtsin südameasjaks kasvatada puhast ja väekat toitu ise ning seda loomulikult pärandseemnetest, võimalikult looduslähedaselt ja ehedalt. Nii jõudsin Maadjas MTÜ-sse.
Abikaasa vihjas aga järjest tugevamalt, et kanu tahaks ikka ka! Jällegi, heade asjade kokku langemisel, juhtus nii, et kui ka mina olin enda sees
selle otsuse ära teinud ning kanu valima hakanud, pakkus ühel 2021 aasta kevadisel Maadjase koosolekul Imbi Jäetma maakana tibusid. Ma ei tea, kas ma sel hetkel suurest õhinast ja äratundmisrõõmust tal lause üldse lõpetada lasin või hõikasin oma kindlast soovist kohe vahele. Igatahes loetud päevad hiljem tõin Imbi juurest koju kuus esimest, meie oma põlise maakana tibu! Peagi lisandusid ka teised ja kolmandad tibud.
Säilitajaks ma kohe ei kippunud. Nautisin nende seltskonda, jälgisin ja õppisin tundma. Tülitasin kogenumaid palju küsimuste ja murede/rõõmudega ning õppisin maakanade kohta siit ja sealtpoolt. Ja oiiiii, ma armusin neisse! Nad on tõeliselt nutikad ja leidlikud ja vahel natuke totukesed ka. Igal kanal ja kukel on omad kiiksud ja väga selgelt eristuvad iseloomujooned. Nad on terved ja elujõulised, lendavad hästi ja mis olulisim – imelised lapsevanemad! Seda nende kirjeldamise osa võiksin trükkima jäädagi, küsige minult parem otse 🙂
Täna, rohkem kui aasta hiljem, on mul väga kirju suurte maakanade kari. Minu südameasjaks on nende teadlik säilitamine, seda nii välimiku kui ka loomuomaste instinktide jätkumise võtmes, lisaks ilusa ja õnneliku elu tagamine!
Ma loodan südamest, et ajapikku avastab veel palju toredaid inimesi enda jaoks selle põlise ja ägeda kana, meie oma eesti maakana!
Piia Saak / https://meistriaed.ee/
Õppisin ülikoolis bioloogiks, täpsemalt ornitoloogiks. Linnuteadlane minus on küll enamalt jaolt erru läinud ja hetkel olen pigem koolijuht,
galeriiomanik ja amatöörkunstnik, aga linnud on ikka minu lemmikud ja midagi ma mäletan ka geenidest. Kodulinnud on laisale hobiornitoloogile jõukohane vaatlusobjekt. Maakanad sattusid olema minu vanaema majas Lõo külas ja kuidagi läks nii, et lubasin proovida säilitada neid geene kuni selgub, kas need või kas üldse on säilinud põliskana Eestis.
Minu Lihulas vanas tapamajas avatud kunstigalerii hoovis on kanad külastajate lemmikud ning lakkamatult olen kõigile ka kana-juttu ajanud, meie ajaloolist kana tutvustanud ja seeläbi teadmist sellest üliharuldasest linnust levitanud. Olen rõõmus, et maakana-usku inimesi ning põliskana säilitajaid on tulnud järjest juurde!
Jonathan Darvish-Kojori
Mina olen seltsi noorim liige. Maakana kasvatamiseni jõudsin erinevalt teistest kasvatajatest üsna suure ringiga. Kanad otsustas maakoju soetada 2018. aastal mu ema, kes alustas kanapidamist kahe tööstuskana, ühe braama tõugu kana ja kahe aafrika pärlkanaga. Kiindusin meie kanadesse enam-vähem silmapilkselt. Aasta hiljem, 2019. aastal viisin ennast erinevate kanatõugudega üha paremini kurssi. Sel aastal kuulsin esimest korda ka tiukritest, metsikutest segatõugu kanadest.
Esimestel aastatel pidin rinda pistma erinevate metsloomadega, sest kanad polnud piisavalt hästi kaitstud. Kanu said hambusse nii rebased, mingid, kullid kui pistrikud. Võimalik, et just nende kogemuste tõttu tekkis mul soov kanade järele, kes oskaksid ennast kiskjate eest võimalikult hästi ise kaitsta: vajadusel kiiresti põõsasse varjuda või puu otsa lennata. Otsisin sellist kanatõugu mitu kuud; kaalusin nii prantsuse kui islandi maakanu, huvi pakkusid ka egiptuse fayoumid. Lõpuks sattusin internetis peale eesti maakanale.
Esimesed katsed maakanu tibudena üles kasvatada ebaõnnestusid. Haudemunadest koorusid vaid üksikud tibud ja needki olid kuked, kes langesid hiljem rebase saagiks. Tõin mune nii Harjumaalt, Läänemaalt kui Lääne-Virumaalt, kuid igal korral läks midagi untsu.
2020. aasta suvel tõin tallu neli Vormsi-Keedika tibu.
Praegu kasvatan peamiselt Vormsi-Keedika maakanu, aga olen neid seganud ka Lõo kanadega. Minu kanad elavad valdava osa aastast suures pealt lahtises aedikus ning magavad puu otsas. Hoian maakanu tingimustes, mis on neile kõige loomuomasemad, säilitades sedasi neile iseloomulikke omadusi. Talvel hoian neid soojemas talvekorteris.
Minu eesmärk on säilitada eesti maakana võimalikult mitmekesiselt. Ehkki maakana on ennekõike munakana, siis minu jaoks on tegemist ühtlasi dekoratiivtõuga: tema kirju sulestik ilustab igaühe koduõue.